Lugege kindlasti
Ideaaljuhul ei oleks Aquino kunagi kaalunud kohalikku kohtuprotsessi endise despoodi üle, kes oli moonutanud 1986. aasta EDSA Rahvavõimu Revolutsiooni ideaale. Kuid 40 aastat pärast EDSA otsustas üks revolutsiooni printsiipidest just seda: ta eelistas mitte olla otsekohene, vaid jääda ebamäärasesse piirialasse, kõhkles küsimuses, mis nõuaks moraalset selgust, flirtides autokraatia ja ebaseaduslike tapmiste jõududega – ja mille eest? Mitte EDSA ja kõige selle eest, mida see esindas.
Siin me oleme, 40 aastat pärast EDSA-d, ja poliitiline eliit on taas hõivatud võimukampaaniatega enne 2028. aasta presidendivalimisi. Seda reklaamitakse kui lahingut head ja kurja, pimeduse ja valguse vahel, kuigi tegelikult on kõik hall ja äriplaaniline, tehingud põhimõtete arvel.
Selle aasta 40. EDSA tähistamisel võtsid liberaalsed progressiivsed liikumised omaks kunagi põlglikuks peetud kollase värvitooni, et eristuda punasest ja rohelistest. Kuid värvid pole olulised, kui rahvas nõuab toitu, töökohti ja õiglust. Korruptsioon ja dünastiad tuleb vastutusele võtta, ütlevad nad, kuid korruptsioon muutus EDSA järel demokratiseerunuks – see privileeg, mida kunagi nautis üks perekond, sai nüüd kättesaadavaks konkureerivatele poliitilistele eliitidele ja võimubrokereile. (VAATA: Rappleri kokkuvõte: kaks EDSA miitingut, üks „pooleli jäänud võitlus“ 40. Rahvavõimu aastapäeval)
Poliitilised dünastiad kasvasid nende 40 aasta jooksul, algselt neid talutati, kuid hiljem toetasid neid järjestikused režiimid, kes lootsid nendele tuginedes kontrolli ja legitiimsust säilitada. Võimuiha on kulutanud eliiti viimased 40 aastat – võim, mida saadakse rituaalsete deklaratsioonidega, kus kinnitatakse pühendumist EDSA pärandile ja ideaalidele ning inimestele, kelle nimel see algatatud oli.
Ideaaljuhul oleks 40 aastat piisanud miljonite inimeste väljatõstmiseks vaesusest. Teised Aasia riigid on seda teinud lühema ajaga, 20–30 aastaga. Tänapäeval asume Kagu-Aasia majanduste alumises pingris ja vaesus on endiselt kõrge. See on revolutsiooni suurim läbikukkumine.
Ideaaljuhul oleksid avalikus koolis õppijad süvenenud EDSA õppetundidesse, väärtustades demokraatiat ja varasemate põlvkondade ohvreid. Kahjuks on revolutsioon ebaõnnestunud ka nende jaoks. Haridusse investeerimata jätmine, korruptsioon ja halb juhtimine ning kodumaal puuduvad hästi tasustatud töökohad jätavad meie noortele vähe valikut, kui mitte ainult ambitsiooniks olla kas välisriikides töötajad või TikTok-i kuulsused.
40 aastat pärast EDSA-d on meil põlvkond, kes oskab vaevu lugeda ega kirjutada, kuid oskab tantsida „Opalite” järgi.
Ideaaljuhul oleks EDSA 40. aastapäev olnud rõõmus rahvapidustus. Kuid seda näeb pigem kui kaotatud võimaluste sümbolit – mitte poliitilise ja majandusliku eliidi ning hästi seotud inimeste jaoks. Sündmust oleks tulnud tähistada ilma progressiivsete jõudude dramaatiliste vaidlusteta värvide ja loosungite üle, pidades kaks eraldi üritust, millel oli kehv külastatavus. Massid aga on tehastes, kõnekeskustes, riisipõldudel, kliimaseadmetega varustatud kaubanduskeskustes seal, kus kunagi oli pühendatud maad.
Ideaaljuhul ei oleks meil taganud diktatoori poega presidendina, kui me tähistame selle ajaloolise sündmuse 40. aastapäeva. Kuid nüüd näeb diktatoori poeg end meie ainukest kaitset, kui teine Duterte järjestikku võimule tõuseb – just nagu krõbeda paisu, mis hoiab tagasi laastavat lainet.
Progressiivsete jõudude ja Marcos’i jõudude liit oli kunagi mõeldamatu, kuid uuesti tõusva Duterte vastu on see nüüd võimalike seas. – Rappler.com
Joey Salgado on endine ajakirjanik ning valitsuse ja poliitilise kommunikatsiooni praktik. Ta teenis endise asepresident Jejomar Binay pressiesindajana.


